Läbi!

Viimasest postitusest on möödunud juba päris pikk aeg ja ka Eestis olen olnud juba paar nädalat.

Viimased päevad Argentinas olid väga toredat.
Teisipäeval sai kõvasti pakitud ja ime kombel isegi kõik asjad kottidesse mahutud. Peale pakkimist veel kaalusin ja tulemuseks sain üks kohver 35kg ja teine kott 17 kg. Netist uurides sain teada, et vist on lubatud 2x32 kg. Kolmapäeval ärkasime kunagi kella viiesti juba, sest pidime varakult Buenos Airesesse jõudma. Jätsin veel hommikul vennaga hüvasti ja siis võis sõit alata. Buenos Aireses otsisime algul hotelli ülesse. Seal edasi läks Fabian ühele testisõidule, me Anaga läksime linna peale. Käisime läbi YFU kontorist, sest pidin ühe särgi sealt saama. Seal saime teada, et särkidele mindi just järele ja et mõne tunni pärast tagasi tuleksime. Kõndisime siis edasi ja vaatasime veidi linna peal ringi. Käisime ühes kuulsas surnuaias või ei teagi kuidas seda nimetada. Kuhu on kõik tähtsamad inimesed maetud erinevatesse majadesse või kabelitesse. Päris huvitav koht oli. Peale seda käisime ka ühes kunsti muusemis. Tagasi hotelli minnes käisime läbi YFU kontorist jälle, särgid olid kohal aga kõik olid tüdrukutele mõeldud, see tähendab, et S suuruses. Poiste omad pidid hiljem tulema. Mis siis ikka, ütlesid, et saadavad järgi kuidagi.

Tagasi hotelli minnes pakkisin oma kohvreid veel ümber. Suutsin päris hästi pakkida, et sain suurest kohvrist 4-5 kg vähemaks. Õhtul käisime veel selle sõbraga Ushuaiast sushit söömas. Ta oli ka täpselt samal ajal Buenos Aireses ja nii me siis läksimegi. Enne sushit kõndisime ka veidi vana sadama juures. Kus vanadesse laohoonetesse on nüüd alla restoranid rajatud ja peal korterid. Seal pidid olema kõige paremad restoranid linnas. Sushi oli ka väga väga maitsev.

Järgmine päev oli jälle kell 6 äratus, sest lennuk tõusis õhku juba kella üheksast. Lennujaamas läks ka veel huvitavaks. Check in-ni jõudes ütles teenindaja, et lubatud on 2x25 kg kohvrid. Ma juba hakkasin mõtlema, et noo nii, mis ma nüüd maha jätan kõik. Lasime tal veel üle uurida, sest mul on ju üle ookeani lend, vaheistumisega Sau Paulos. Peale üht telefonikõnet ütleski ta, et jah hoopis 2x32 kg on lubatud. Vedas. Niigi enne veel võtsin kaamera ja objektiivi eraldi kotti+ seljakott oli täiesti pungil täis ja veel kaks kampsunit seljas. Hügeenitarbed läksid ka Anaga koju tagasi. Enne teistest lahkumist sai veel kõvasti kallistatud ja nutetud.

Esimene lend suundus Sau Paulosse. Seal mul oli 5 tundi aega. Proovisin internetti saada lennujaamas ka. Arvuti näitas vähemalt 10 erinevat signaali. Järjest kõik läbi proovides ei saanud ma ühegisse sisse. Ühte tegin isegi kasutaja koos kõikide oma andmetega aga kui asi valmis, siis ütles, et saan ainult Brasiilia valitsuse lehti kasutada. Päris kasu küll.

Üle ookeani lend kulges hästi. Sai häid filme vaadatud ja isegi veidi magatud.
Münchenis oli mul 10 tundi aega järgmis lennuni. Mõtlesin, et võtan takso ja lähen vaatan linna peal ringi, et kaugel see linn ikka on. Tuli välja, et 30 km oli ja tegin elu suurima takso arve. Siin seda avaldama ei hakka aga jah. Järgmine kord tuleb ikka küsida, kaugel linn on. Linna peal vaatasin veidi vanalinna ja niisama tsillisin. Tagasi tulin metrooga. See oli ka palju odavam. Enne lennukisse istumist bussis, millega meid lennukini viidi sain tuttavaks 5 Eesti piirivalvuriga, kes olid Kreekas ja seal kandis schengeni viisaruum kaitsmas. Väga lahedad mehed olid. Tallinna lennujaamas veel lubasid mu koju ka viia, kui mulle keegi järgi ei ole tulnud, sest osadel oli sama tee vaja läbida. Lennujaamas olid aga ema ja õde järel ja kõik läks hästi. Isegi pagas oli kohal. Arvasin küll, et kohvrid kohale ei jõua.
Lennukist veel see tore asi, et sai näha väga palju jaanitulesid, oli ju 23.juuni õhtu.
Kodus oli hea olla aga igatsesin veel kõvasti Argentinat, õnneks läks igatsus paari päevaga üle sest tegevusi kodus oli palju. Järgmisel päeval korraldas ka õde üllatuspeo mulle. Väga lahe oli sõpru näha ja nendega juttu rääkida. Tänks sis.


Aasta kokkuvõte ka vms.

Jäin väga väga rahule selle aastaga. Üldse ei kahtse, et läksin ja et Eestis jäid mõned tegevused vahele ja ka aasta kooli. Pere oli mul ka väga tore, eks tänu sellele oligi mu aasta nii meeldiv. Sain väga palju uusi tuttavaid ja sõpru. Terve perekond ja suguvõsa mul seal nüüd ju. Sain ühe keele juurde ja mu maailmapilt ning mõtteviis avardusid kõvasti. Enam ei näe ainult tee ääres puud vaid kogu maailma mis selle puu taha kaugustesse jääb. Küla ei olegi enam üks väike koht või kodu kusagil põldude või metsade vahel vaid on üks koht suures ja avaras maailmas.

Ja ka see on väga lahe, et järgmine suvi lubasid nad juba mulle külla tulla!

Aitäh kõigile kes on viitsinud seda blogi lugeda.
Ma nüüd lõpetaks! :)

Arvi

ps: hetkel matkan sõbra Joosepiga ümber Eesti jalgratastega ja sellest peaks ka varsti uus blogi tulema, eks ma annan siis teada!