Thursday, June 9, 2011

Ringreisid õe ja isaga.

Paar pilti veel sõidust Mendozasse..




Kolmapäeva veetsime Mendozas. Plaan oli külastada erinevaid veiniaedu ja -tehaseid.
Raskusi tekitas nende üles leidmine ainult. Peale väikest tiirutamist jätsime auto ühe tehase ees seisma
ja läksime uurima. Sealt saime ainult paar pudelit osta aga ekskursioone põõsaste vahele ei tehtud.
Järgmine peatus oli sellise nimega vabriku juures nagu on Norton. Seal olid suured väravad ümber ja vastu tuli meile üks turvamees.
Tema käest uurides sain teada, et ekskursioonile saab küll aga tuleb aeg kinni panna. Helistas ta kellegile ja saime aja kella kolmeks.
Selleni oli veel kaks tundi, mis siis ikka. Sõitsime veel ringi ja jõudsime väga kuulsa Chandoni tehase juurde.

Seal saime ühte poodi sisse,
kust sai veidi proovida jooke ja siis ka osta. Nende põhijook olid vahuveinid aga tegid ka tavalisi veine. Sealt sai ka jälle pagas ühe vahuveini pudeli juurde.
Tagasi sealt sõites oli veel aega, et pidasime väikese lõuna ja siis sai juba Nortonisse. Juhatati meid lahedasse parklasse, mis oli viinapuu põõsaste vahel.
Majas sees ootas meid üks lahe kutt Mathias.

Lisaks meiele kolmele tulid ekskursioonile veel kolm vanemat USA naisterahvast. Tüüpilised ameeriklased ikka,
Ei oska siin sõnadesse panna aga olek oli küll selline USAlik :)
Ekskursioon oli muidu väga lahe, sai kogu veini tegemise protsessi algusest lõpuni ära vaadata ja
lõpuks ka keldrit, kus kõiki pudeleid hoitakse.

Ühes hunnikus oli näiteks 11 000 pudelit.

Keldri lõpus oli veel üks trelliga suletud kamber, mille võti on ainult omanikul.
Seal on kõige vanemad ja haruldasemad veinid.





Järgmine päev oli plaanis Tšiili minna. Saigi vara hommikul sinna poole siht võetud. Tee oli lahe mägede vahel ja lõpuks nägid isa ja õde ka mägesid lähedalt.


Enne piiri käisime veel väikesel matkal Aconcagua rahvuspargis. Päike küll paistis aga tuul oli nii suur, et pidi kaks kampsunit selga panema.


Peale seda jätkasime teed
Tšiili poole. Teadsin, et piiril on suur tunnel. Kui tunneli sisenesime ja välja saime ning kõrval paistsin mingi suur ehitis, arvasime juba, et saimegi ilusti riiki,
et keegi midagi kontrollida ei viitsiga.

Paari kilomeetri pärast aga tuli alles piiripunkt. Parkisime auto ilusti ära ja pidi sisse pabereid ajama minema.
Seest saime aga teada sellise asja, meid ei lastagi riiki. Meiega pole probleemi aga kuna auto on Argentiinast ostetud, siis sellega riigist välja ei või minna.
Tšiili oleks saanud me näiteks rendi autoga või siis bussiga aga meie auto oli mu siinse pere käest. Isal oli küll volitus olemas aga ikka ei saa.
Ei saanudki täpselt aru, kas argentiinlane ise oleks saanud oma autoga või mitte. Helistasin veel korra Anale, et selline jama lugu ja et kas me siis ei saagi Tšiili.
Ta ei osanud midagi selle kohta ja ütles lihtsalt, et jama lugu jah.
Õnneks oli meil ka plaan B olemas. Tegelikult oligi algul plaanis minna reisile põhja Argentinasse, kuid vahepeal tuli mõttesse Tšiili ja see tundus palju huvitavam,
sest Argentinas ma olin juba reisinud päris palju.


Piirilt tagasi sõites käisime veel Puenta del Incas. Kus on see kalju, millest voolavad mineraal veed välja ja nüüd on kaljud nende erinevate mineraalida pärast värvilised ja sellised lahedad siledad.


Tee saigi nüüd võetud põhja poole. Kuna ei viitsinud sama teed tagasi minna nagu tulime Mendozast siis võtsime suuna kusagile pärapõrgusse. Algul oli ilus asfalt,
kuid see asendus kiirelt kruusa teega ja ühtegi autot ka peale meie väga ei olnud. Vahepeal jõudsime juba kahtlema hakata, et kas kuhugi üldse välja jõuame.


Gps on hea abimees ja ma usaldasin seda 100% nii et sõitsime aina edasi. Lõpuks tuli vastu üks rahvuspark, me keerasime gps-i järgi paremale, mida mööda pidi välja jõudma
San Juani-ni. Tee oli algul päris hea aga mida edasi seda hullemaks läks. Kulges mägede vahel ja jõe orus. Kevadel on jõgi vett täis ja teest pole haisugi. Õnneks on praegu
suht talv juba ja vett ei paistnud kusagil. Keskmine kiirus oli siiski 15-20 km/h.


Seda teed sõitsime mitu tundi, õnneks jõudsime kusagile istanduste vahele enne suurt pimedat ja sealt
edasi algas jälle asfalt.
Sõitsime veel mööda mingisugustest kaevandustest. Ei teagi kas lubja või mille kaevandused need olid. Igatahes tolmasid väga kõvasti.

Ühe suure kaevanduse kõrval oli veel väike külake ja nende majade katused seal olid küll kõik valged ja puud samamoodi. Õhtuks jõudsime ikka San Juani välja ja hoteli.
Hotell liiga ilus küll ei olnud aga kuna olime väga väsinud, siis oli peaasi, et magada sai. Tuba oli küll täpselt tänava ääres, nii et isa ja õde öösel magada liiga hästi ei saanud autode müra tõttu,
mul oli und küll.



Neljapäeval sõitime edasi La Rioja poole. Tahtsime minna ringiga ümber San Juani kõrval asuva järve. Enne järve oli veel ühes koopas üks muusem. Mingisugune geoloogia muusem.
Arvatavasti see papi kes seal pileteid müüs oli need luud ja kivi tükid sinna koopa kokku tassinud. Lisaks veel paar pilti ja artiklit mõnest ajalehest välja lõikand.

Muusem oli ühe mäe all koopas. Mäe otsa viis veel üks trepp. Ronisime ka tippu. Kusagil 400 astet oli, tegime võistlust ja lugesime ära. Ülaval pakkusime, et palju astmeid on.

Ma pakkusin, et on 415, õde ütles, et 300 ja isa 250. Võit minu ! :) Edasi võtsime suuna ümber järve. Teises otsas aga oli tee kinni pantud. Ehitati mingit tamme sinna ja
pidime sama teed tagasi sõitma. Ring tuli kusagil 50 km. Esimene kord, kui gps vedas meid alt.

La Riojasse tee kulges keset tasandikku. Mõlemal pool mäestik ja keskel suur org, kus ei kasvanud midagi peale põõsaste ja kaktuste.


Käisime ka ühes külas üht veehoidlat vaatamas aga midagi erilist seal ei olnud.

Tee oli lahe, sirge küll aga kogu aeg ülesse ja alla, ülesse ja alla.

Suurvee ja suurte vihmade ajal vist voolab palju vett seal
ja niigi ongi jäetud sellised kohad teesse, kust saaks vesi voolata. Õhtuks jõudsime jälle ilusti kohale sihtkohta. La Rioja linnast seest üks pilt.




La Riojast võtsime suuna Tucumani poole. Kuna algul gps näitas, et jõuame kella kolmeks peale lõunat kohale, otsustasime, eelkõige isa ütles, et lähme väikese ringiga.
Kiirelt raamatut "The Rough Guide to Argentina" vaadates leidsime sealt lähedalt ühe soolajärve, paar toredat küla ja veel toredam mägitee. Keerasime siis kiirteelt ära ja tee jõudis kohe mägede vahele.
See oli jälle omamoodi väga huvitav tee. Mõnel pool kaktused, teisel pool jõeorg ja siis kohe mõlemal küljel mäed.

Mingit viidet kusagilt sellele soolajärvele küll ei leidnud ja selle pärast otsustasime gps-i pealt vaadata üks tee, mis viib võimalikult lähedale sellele järvele.
Enne maantee pealt nägi järve küll, mis oli paarikümne kilomeetri kaugusel ja nägime veel, kuidas tuul keerutas seal väikeseid keeristorme kokku.
Kui jõudsime ühte külla, siis võtsime gps-i järgi tee järve poole. Tee oli selline keset ei midagi üks liivatee kõrval aint põõsad ja liiv.


Pikkust näitas gps teele 14 km ja saime kohe alguses aimu, et
nalja hakkab veel saama. Esimesed 7-8 km oli päris sõidetav, mõnes kohas oli veidi rööpas ja isa pidi sõitma nii, et üks ratas tee keskel ja teine ääres, sest keskel
olid igasugu põõsad mis võivad autot äkki kahjustada. Tee läks järjest pehmemaks ja lõpuks pidime sõitma läbi ühe jõe sängi. Seal oli tee ikka eriti rööpas ja pehme.
Õnneks saime ikka autoga sealt läbi. Lõpuks näitas gps, et me oleme vale tee peal, et tee läheb vasakult poolt, kuigi me ühtegi teed kõrvale minevat küll ei näinud pööravat ja kuna
tee oli päris kehv juba ja tekkis küsimus, et kas selle tavalise väikse autoga me enam väga kaugele saamegi, otsustasime otsa ringi pöörata ja tagasi sõita.
Ei oskagi öelda, kas see tee järve äärde viis või mitte aga me seda teada ei saanudki. Tagasi tulles läksime veel õega ühes pehmes kohas autost maha ja kõndisime veidi maad,
kuna isa arvas, et siis auto kergem ja vast ei jää kinni.

Õega otsustasime, et järgmine kord kõnnib isa auto järel :D Ilm oli igatahes väga ilus ja soe keset seda kõrbe seal.


Õhtuks oli plaan ikka Tucumani jõuda ja sinna poole ka siis suundusime. Gps-i pealt sai juba näha, et tuleb väga kurviline tee üle mägede.
Nii oligi, algul oli kruusa tee, kus nägime iga 1 km tagant mingit looma. Algul üht suurt ämbliku, siis isa nägi üht ussi ja pärast esines veel üks väga tavaline loom, lehm.

Kui mäe alla jõudsime, siis sai näha seda kurvilist teed meie ees mis üle mäe kulges. Keskmine kiirus seal teel kujunes 15 km/h ja selle läbimine võttis oma 2h. Oma aja võtsid ka kindlasti peatused
piltide tegemiseks sellest lahedast teest.



Kui mägi oli ületatud tuli päris suur ja ilus tasandik, kus olid isegi mõned majad püsti. Imestasime küll, et millest nad küll elatuvad
aga ju siis nende väheste põldudega, mis seal olid. Paarikümne kilomeetrim pärast seda mäe ületust algasid veidi suuremad külad. Majad paiknesid peaaegu ainult tee ääres ja need tänavad mis sügavale külla
sisse läksid olid kõik kõvakattega teed. Ainult see suur tee mida mööda me sõitsime oli kruusaga. Huvitav koht... Kell oli juba päris hiline ja vaikselt hakkas ka pimedaks minema.
Ka udu tekkis väga palju sinna mägede vahele.

Ees ootas meid järgmine mäe ületus. Tee oli vägagi kivine ja porine, oli vist alles vihma sadanud. Kuna oli ka udu, siis nähtavus
liiga hea ei olnud. Esimene ots, ehk mäest ülesse oli veel päris enam vähem aga kui laskuma hakkasime siis algas ka hullumaja.
Esiteks väljas oli juba pime, oli väga suur udu,
et auto ette nägi vaid 6-7 m ja tee oli väga porine ja pehme. Lisaks veel see sinka vonka mäest alla, et keskmine kiirus jälle 10-15k/h ja nii jälle 2h vähemalt.




EI teadnudki kas jõuame kuhugi välja või mitte. Vahepeal tuli veel üks rekka vastu ja teisest sõitsime mööda. Neil ikka annab sealt ülesse või alla sõita.
Kui meeleolu oli päris madal juba ja kõik väsinud jõudsime ka mäest alla ja algas sile tee lõpuks. Sai üle paari tunni ka teisest käigust suuremat käiku kasutada.
Ees ootas veel 80 km sõitu, et linnani jõuda. Tucumani jõudes leidsime ilusti hotelli ülesse ja otsustasime sinna jääda kaheks ööks, et üks päev puhata ka ja mõnes
muuseumis üle pika aja käia. Ilm oli küll vihmane ja eriti toast välja ei viitsinud minnagi.


Pühapäev oli siis meil see vaba päev, kuigi päeva valikuga läksime alt, sest peaaegu kõik poed ja kohad olid kinni. Käisime väikesel jalutuskäigul keskväljakul ja mingi
tähtsa inimese kodumuusemis.

Õhtul käisid ka õde ja isa kinos, ma vaatasin hotellitoa telekast kino :). Laupäeva õhtul Tucumani jõudes ja autot ära parkides kuulsin,
et midagi susiseb kusagil. Auto üks tagumine rehv oli katki läinud. Parkisime auto nii, et see katkine koht jäeks alla aga pühapäeva hommikuks oli ikkagi pooltühjaks vajunud.
Vahetasime siis tagavara rehviga ära aga mingi paranduse pidi ikka leidma, sest kui nüüd peaks üks rehv katki minema, siis tagavara meil ei olnud. Pühapäeval olid aga kõik
kohad kinni ja nii pidime esmaspäevani ootama.



Esmaspäeva hommikul oligi põhi eesmärk kummiparandus leida. Tanklast küsides juhatati kusagile linna vahele, sealt aga ei leidnud kohe, küsisin veel nurga peal seisva politseiniku käes ja
ta näitas õige suuna kätte. Kummiboksis õnneks järjekorda ei olnud ja töö tehti kiirelt ja odavalt ära. Umbes 30 krooni läks. Edasi sõitsime suuanal Salta, Purmamarca ja õhtuks pidime Jujuysse jõudma.
Saltas käisime ühe mäe otsas. Linn asub jällegi orus kahe mäestiku vahel. Suvel kui YFU-katega reisil käisin siis saime köisraudteega ülesse, nüüd aga oli hooaeg läbi ja
köisraudtee suletud. Õnneks sai ka autoga mäe otsa. Vaade oli minu jaoks parem kui eelmine kord, sest eelmise korra pilvise ilma asemel oli ilus päikese paisteline päev.

Edasi tegime ka väikese tiiru keskväljakul aga sinna liiga kauaks ei jäänud, sest parkisime auto kusagile kiriku ette kuhu tegelikult parkida ei tohtinud ja peagi kõndisid
ka mingid kontrolörid meie autost mööda. Otsustasime võimalikult kiirelt kohe auto juurde minna ja minema sõita. Ees ootasid veel Purmamarca, kus on seitset värvi mäed ja väga lahe turg väike turg küla keskel
ning siis paarkümmend kilomeetrit tagasi Jujuysse, kus pidime ööbima. Purmamarcasse sõites kulges tee kogu aeg väga suure jõe kõrval. Sellel aastaajal aga on jõgi kuiv,
nii et kohalikud kaevandavat jõe sängist kruusa ja killustiku. Terve säng oli peaaegu igasugu hunnikuid täis ja kõva töö käis seal.



Purmamarcas mäe juurde jõudes ja seda vaadates leidsime küll olevat mäel ainult 5 erinevat värvi. Ei tea kus need ülejäänud 2 värvi siis olid või miks seda seitsme värvi mäeks kutsutakse.

Kaupmeeste, õigemini naiste käest saime
pagasi lisaks mõned särgid ja mõned muud suveniirid.

Õde otsustas ka mate topsi osta, eks näha kui palju ta seda jooma hakkab :).

Ööbimis koha leidsima Jujuys ka ilusti, proobleem
oli aga söögikoha leidmisega. Ühtegi restorani me ei leidnud ja isegi kui nägime mõnda olid need kinni. Ei teagi kas see oli tingitud varajasest kellajast(kell 20.00) või
ongi esmaspäeval restoranid kinni. Rahvast liikus tänavatel väga palju ja me tegime ka lõpuks päris suur ringi seal linnas ära. Peaaegu 3 km kõndisime vast maha ja
sõime ikka tavalist lihtsat lomitot ühes väikses nurgakeses.



Teisipäeva hommikul tahtsime vara startida, sest pidime kahe päevaga Cordobasse jõudma ja sinna oli 1000 km. Peale hommikusööki ja asju kokku pannes tõmbas
isa kogemata oma toa ukse kinni. Magasime küll nagu ühes toas aga seal oli kaks eralid tuba veel omakorda sees. Uks enam lahti ei tulnudki. Käisin alt küsimas, algul proovis koristajatädi oma võtmega aga ei saanud ka tema lahti.
Ei jäänudki muud üle kui tuli kutsuda lukksepp. Mul oli küll hirmus tahtmine üle rõdu ronida ja proovida sealt sissa saada tuppa. Arvatavasti oleks ma ka rõdu ukse lahti
saanud, sest see ei olnud lukus aga isa keelas mul seal kolmandal korrusel turinmast hakata. Kui lukksepp kohal oli ja pusis ukse kallal ei saanud ka tema kohe sellest jagu.
lõpuks suure kruvikaga ja haamriga tagus ikka ukse lahti.


Saime asjad kätte ja sõit võis alata.
Käisime uuesti Saltas üht muusemi vaatamas. Kus on kolm lapsmuumiat mis on Andidest mäe otsast alla toodud. Eelmine päev oli see muusemi kinni, kui seal linnas olime.
Pärast sõime veel kohe muusemi kõrval asuvas restornis ühe korraliku lõuna. Sai jälle liha.



Öö veetsime Santiago Del Esteros. Üks üsnagi väike koht ja midagi seal vaadata
ei olnud aga vähemalt mõni hotell seal ikka leidus, kuid mitte liiga uhked. Isegi pult oli ketiga kapi küljes kinni.


Kolmapäev oli siis nii nimetatud meie viimane reisi päev. Algul oli meil mõttes, et sõidame Cordobasse. Ööbime seal hotellis ja hommikul lähevad isa ja õde kohe lennuki peale.
Ana oleks tulnud siis bussiga või kuidagi ka eelmine õhtu linna ja oleks ma temaga hommikul koos koju sõitnud. Eelmine õhtu aga helistades Anale, saime teada, et nad ootavad meid ikka
koju Almafuertesse. Ega siis midagi, lihtsalt 100 kilomeetrit pikem sõit aga kindlasti toredam, et isa ja õde said korralikult hüvasti jätta.





Tagasiteel kõige huvitavam seik oli see, et saime trahvi. Paarkümmend kilomeetrit ennem üks politseinik kes ühes külas liiklust reguleeris tegi märkuse, et üks lähituli ei põle.
Mõtlesime, et mis seal ikka, sõideame Cordoabasse ära ja seal vahetama. Siis aga oli järgmine reid tee peale ja meid võeti maha kohe. Politseinik ütles otse ära,
et meil vasak lähituli ei põle aga siin riigis on seadus, et tuled päevad põlemaa ja tegi kohe trahvi ära. Ma ütlesin küll talle, et hommikul oli kõik korras ja
et isal ja õel on eelviimane päev siin aga ei aidanud midagi. Lõpuks kui trahv kirjutatud käskis ta kapoti lahti teha, et vaadata täpselt mis viga on. Kui kapoti kinni p
panime tagasi, hakkas tuli uuesti põlema. Mingi juhe oli hoopis katki. Küsisin siis, et mis nüüd saab. Ta ütles aga ikka, et enne kui nad meid kinni peatasid tuli ei põlenud
ja trahv jäi kehtima. Panime sealt siis minema. Isa ütles, et enne nagu tal midagi Argentina politsei vastu ei olnud midagi aga nüüd küll ja et ta nägi tänaval
igasugu ronte, et miks neile midagi ei tehta aga me saame kohe ühe katkise pirni eest korraliku trahvi. Tõesti, linnas sees ei kontrolli politsei midagi ja seal võib näha
selliseid romusid, mida Eestis ei võeta vanarauda ka vastu...

Ühe teeääres asuva põllu pealt sai maisi raksus ka käidud.



Õhtuks olime muidu ilusti kodus. Sõime koos õhtust õde,isa ja ema said ka kingitused pere poolt.
Öösel ööbisime maakodus, kus pidi jälle veidi jamama, et tuli alla saada. Hommikul oli muidu väga vara ärkamine ka. Kell viis pidime püsti saama. 5.45 pidime kodust
Ana peale võtma ja siis Cordoba minema isa ja õde lennuki peale viima. Enne lennujaama kuulsime just raadiost, et osa lende on ära jäänud, sest Tšiilis purskas vulkaan
ja tuul tõi selle tuhapilve Argentinasse. Öösel oli üle Buenos Airese see tuhapilv lendand ja endast suurel hulgal tuhka maha jätnud, nii et lennujaam oli suletud.
Algul saime teada kohapeal, et nende lend on edasi lükatud aga ära ei jää. Me tulime Anaga koju tagasi. Pärast helistades isale sain teada, et täna tühistati kõik lennud
ja nad said homseks samaks ajaks lennu. Loodame, et homne lend ära ei jää, sest kuidagi peavad nad homme Buenos Airesesse saama, sest õhtul on neil lend sealt Madridi juba!
Õhtul siin veel saime teada uudistest, et homme hommikul ka ühtegi lendu pole. Rääkisin isaga ja saatsime nad bussijaama, et seal bussiga Buenos Airesesse sõidaksid. Hotell oli neil juba Cordobas olemas ja ka sisse kirjutatud aga midagi ei ole teha, sest bussi sõit on kusagil 10 tundi ja kui nad alles hommikul bussi peale istuksid siis õhtuse lennuki peale ei jõuaks, kui üldse lend läheb, sest Ana helistas mingile info telefonile ja talle öeldi, et hommikul ei stardi ka rahvusvahelised lennud..


Selliseid seigad siis viimasest paarist nädalast.
Ega mul endalgi pole siin palju jäänud, umbes täpselt kaks viimast nädalat!

1 comment:

  1. Äge jutt!
    Naudi oma viimaseid päevi siis :)

    ReplyDelete