Möödunud poolest sajandist

Ma pikka juttu ei hakka tegema..

Esiteks paar nädalat tagasi reedel oli selline asi, et siin viimased klassid lasevad teha endale ühesugused kampsunid, pannakse sinna peale oma nimed ja logod mis tahetakse.

Lasime meiegi seda teha ja reedel oli see presentatsioon. Algul saime ühe klassivenna juures kokku ja toimus seal väike pidu ja grill. Kunagi kella viie paiku, täpselt vahetunni ajal läksime siis kooli juurde, suurte vilede ja paukudega
kooli ees lasime muusikat ja kõik nagu pidutsesid ja möllasid. Üpriski lahe oli. Mõnel klassivennal oli veel lisaks suitsupommid vms, nii et paksu sinine suits andis ainult rohkem värvi meie presentatsioonile.

Kooli juurest lahkudes tuli aga politsei meid noomima.
Nimelt olid peaaegu kõik enne joonud ka midagi ainult autojuht oli õnneks kaine, nii et lõpuks tehti aint väike hoiatus. See alarm vms mis ühe auto pagasnikust lõugas oli väga kõva, mingi tuletõrje oma või ma ei teagi kust see välja leiti. Peale politseinikuga jutu ajamist ta lasi meid minema
ja läksime tagasi selle ühe klassivenna juurde, kus enne kogunesime. Ma tulin õhtul sealt koju, teised läksid veel pärast nende uute kampsunitega klubisse.


Juba 2 nädalat tagasi kutsus üks sõber vabrikust mind ühele motikate võistlusele. Saigi siis oma nõusolek antud ja ühel pühapäeval võtsime hommikul kell 7 suunad sinna poole. Järgi tuldi mulles kusagil 7.15 motikaga. Mõtlesin juba, et ohh lahe lugu küll, et nüüd lähmegi võistlusele otse selle motikaga,
aga õnneks sõitsime aint tema majani. Seal ootasime üht ta sõpra kes tuli ühe kastikaga sinna. Andis võtmed ja siis läksime motikatele järgi. Garaažis ootas juba üks ta sõber ees varustusega. Lisaks tuli veel kolmas mees. See oli just kusagilt peolt ära saanud ja kõige kainem ei olnud. Kui mehed ja varustus peal
sõitsime veel neljandale mehele järgi. Uksele tuli algul üks päris ilus tüdruk, ka vist peolt tulnud, suht napis riides ka... ja siis tuli ka mees välja. Autos ta kohe hakkas seletama.
et jõi viskit cocaga ja rummi cocaga jne :D kohale jõudes testiti veidi veel masinad ja sõit võis alata. See esimene purjus kutt, sai võistlusest saadava adrenaliiniga päris selgeks pea vist, et näitas head minekut ja ka boksis oli usin parandaja. Võistluse lõpuks aga oli vist nii väsinud, et kukkus jälle ära.
Võistlus toimus järgmises linnas peale Rio Tercerot, kus mul kool on. Umbes 30 km kaugusel kodust.

Võistlus näeb välja nii, et kell 11.00 on start ja kestab 6h. Võistkonnas on kaks sõitjat. Kui midagi läheb katki või vaja kütet juurde panna, siis sõidetakse otse hooldealasse ja tehaksegi kiire boksi peatus. Vahepeal sai isegi keevitatud. 6h annab ikka pinistada nendega, õhtuks olid
kõik päris läbi omadega. Oli kaks kategooriat, 110cc ja 50 cc. Need kellega ma kaasa olin olid suuremas kategoorias. Alguses läks neil päris hästi ja olid vahepeal isegi üldarvestuses 4-5 kohal, kuid siis purunes amordi kinnitus ja pidid boksi minema keevitama. Pärast oli veel mingi jama
elektriga, nii et kõik juhtmed olid vahepeal masinalt maas ja joodeti neid seal. Lõpetati kusagil 30 ringis, kokku oli umbes 80 kaherattalist.

Minu meelest oli üritus väga lahe, selline võistlus, mis on igaühele taskukohane ja võistlusmomenti jätkub lõpuni. Ring oli kusagil 3 km pikk ja võitja läbis seda 70 korda kusagil 6 tunniga. Kui õigesti mäletan.


Sõber pani veel ühes kohas käega vastu puud sõidu pealt, nii et käsi oli tal päris valus.
Aga peale võistlust pidi ta peaeagu kohe minema firma amortidega Buenos Airesesse, et teda ootas ees 800 km sõitu veel autoga peale 6 h võistlust motikatega. Müts maha, sest peale motika võistlust oli ta ikka päris väsinud juba.
Ka mind väsitas see pinin ära, kõigil oli siuke pinin, et anna olla. Isegi õhtul voodis, kumises peas veel see pinin. Magama sain aint muusikat kuulates jääda.



24. mail tulid ka isa ja õde siia külla. Algul pidid tulema nii et Cordoba lennujaamas on nad kell 9.30. Startima pidime Anaga kell 8 kodust. Eelmisel õhtul aga msni minnes oli ema saatnud sõnumi, et nad jõuavad alles 15.30. Uurisime siis õhtul Anaga, et mis teema on, peale paari telefonikõnet saime teada, etjah
lend on edasi lükatud 6 h võrra. Sõitsin siis selleks kella ajaks neile järgi ühe poisiga vabrikust, sest Ana pidi kaksikutega minema kooli, seal olid 25. mai pidustused. 25. mai on siin vabaduspäev vms! Õigel kellajal olime me küll lennujaamas aga isat ja õde seal ei olnud. Ekraani pealt sai näha,
et ka see siselend on edasi lükatud 15 minuti võrra. Istusime siis maha ja ootasime neid veidi. Paarikümne minuti pärast saimegi kokku aga kaugelt juba märkasin, et midagi on valesti, sest kohvreid neil ei olnud. Peagi sain ka teada, et kohvrid on neil Madridis ja ei teagi täpselt millal kätte saab, algul öeldi,
et järgmisel päeval, tuleb sama lennuga Cordobasse nagu nemad tulid.
Kokkusaamine oli muidu väga tore ja lahe oli üle pika aja jälle korralikult näost näkku eesti keelt rääkida. Autojuhil võis ainult veidi imelik meiega koos sõita, sest ta ei saanud midagi aru ju. Peaks mainima, et Kodus Ana koristas juba mitu päeva enne,
kui nad tulid ja kui me lennujaamast tagasi jõutsime, siis maja oli kohe teist nägu ka minu jaoks. Õhtul veel rääkisime juttu ja sõime veidi. Magamine toimus neile ja ka minul maakodus, sest meie majas ju ruumi kahele lisavoodile pole.
Järgmine päev oli see vaba päev. Toimus siis maakodus assado.

Kokku tulid kõik tädid ja onud peredega ning vanaema ja vanaisa. Nagu ikka. Jälle sai palju muljetatud ja erinevaid keeli sai palju kuuldud, sest vanaema ju Saksamaalt pärit, nii et isa sai ka temaga saksa keelt rääkida, lisaks veel hispaania, inglise ja eesti keel.
r

Juttu jätkus õhtuni seal. Sai ka arutatud pagasi üle ja onu Rafa ütles laheda lause, et noh vast 2 nädalaga saab kätte :D

Järgmise päeva hommikul läksime kohe vara kodu ja uurisime Anaga pagasti. Me muidugi istusime niisama, Ana aint helistas ja päris, ilma temata oleks vist pagasiga kehvemini läinud. Lõunaks polnud veel täit selgust,
et mis saab pagasiga ja läksime planeeritud väikesele ringreisile Anaga. Viis ta meid üle lähedal asuvate mägede järgmiste mägedeni, kus oli väike vana šveitsi küla. Külla sisse autoga ei saanud, pidi 30 peesot maksva pileti veel lisakski parkimiseks ostma. Koha nimeks oli La Cumbrecita ja vaatama olime läinud üht koske.


Algul jõudsime peale 15 minutilist
jalutuskäiku ühe väiksema kose juurde, mis oli ka väga ilus. Kui hakkasime tagasi kõndima, siis vaatasime märke, et üks peaks veel olema. Keerasime siis otsa ringi ja jõudsimegi peale järgmise 15 minutilise teekonna läbimist ühe palju kõrgema kose juurde. Avanev vaatepilt oli jällegi väga ilus.

Tagasitulles käisime veel ühes Saksa külas, millest
ma olen ka siin blogis kunagi kirjutanud. Jõime ühes kohvikus kohvi ja sõime torti. Seal sai Ana telefonikõne ja saime teada, et meie kohvrid on Cordobas aga kuna kell oli hiline, otsustasime minna järgmisel hommikul neile järgi, sest nagunii pidime minema Cordobasse WRC rallit vaatama ja seal kaks ööd ööbima.

Hommikul saime kohvrid ilma vaevata kätte. Viisime asjad hotelli ja läksime rallit vaatama. Ralli toimus 25 km kagusel linnast.

Reedel nägime aint üht katset ja sellestki viimast kaht kurvi aga maailma tasemel sõitjatest ja autodest saime siiski hea pidli ette. Päeva säravaim hetk oli see, kui Ken Block näitas oma sõidu oskust, nii et viimases
kurvis, aeg läks enne kurvi just kinni, sõitsi peaaegu äärekivisse ja oleks suht kindlalt üle katuse käinud. Arvan, et ta isegi vist puudutas veidi äärekive aga oleks 10 cm pikemaks kurv läinud, olekski see mees sinna jäänud oma autoga.
Järgmise päeval võtsime juba vara tee jalge alla. Katsele poolteist tundi enne selle algust jõudes olid juba kõik põllud ja tee ääred autosid täis, et rahvast käib ikka kõvasti nendel rallidel. Sai kõnnitud kusagil paar km tee kõrval võsa vahel, enne kui leidsime sobiva koha ralli vaatamiseks. Koht oli ühe mäe külje peal põõsaste vahel.


Inimesi oli sadu, võibolla isegi tuhandeid meie vaateväljas. Autode tulekust andsid hästi teada kopterid, sest need ülavalt kogu aeg filmisid autosid. Võistlus oli lahe ja meeleolu ülaval, eriti siis, kui üks mäekülg inimesi laulis võidu teise mäe küljega. Kuulda sai väga palju erinevaid rahvuslike ja lihtsalt kuulsaid laule.
Katse sõideti muidu teist korda veel aga see o.li alles 4 h pärast ja seda me ei viitsinud oodata. Läksime parem sinna Saksa külasse lõunat sööma ja pärast seda sõitsime tagasi hotelli. Tee hotelli oli ka omamoodi vaateväärsus, sest kulges mööda mäe nõlva ja all oli üks suur paisjärv.

Õhtul käisime veel kinos, õnneks oli film subtiitritega, et õde ja isa said ka aru,
millest räägiti. Filmiks oli pohmakas 2
Pühapäeval, ehk ralli viimasel päeval käisime üht paarisraja katset vaatamas. Rahvast oli jälle väga palju aga õnneks saime puude vahelt isegi päris hea ülevaata paarist kurvist. Eredaim hetk oli see, kui üks mitsubishi väljus kurvist nii, et üks esimene ratas oli viltu all.

Jäigi ta sinna samma meie ette seisma, kuniks tuli üks puksiir mis auto
minema puksiiris.

Esmaspäeva hommikul oli mul koolis klassidevaheline korvpalli võistlus. Tegelt veel võeti mõõtu võrk-,jalg- ja käsipallis. Kossu saime mängida täpselt ühe mängu, sest ainult üks klass peale meie oli suutnud panna välja korvpalli meeskonna. Mäng algas päris halvasti minule, sest juba esimesel vasturünnakul suutsin ühe vastasmeeskonna mängijaga koos asfaltplatsiga tutvust teha.
Selg veidi kriimustatud ja peopesast voolas verd. Hoidsin küll salvrätti nii palju kui võimalik selle koha peal aga võistluse lõpuks oli ikka valge särk vere täppe täis. Loodan, et saab pesus veel puhataks selle. Lõunaks, kui koju sain vennaga mängult, tema mängis ka minuga, siis sain teada, et peame süüa tegama isa ja õega. Ise plaanisime küll õhtuks,
mingit Eesti toitu valmistada aga kuna nad arvasid, et teeme lõunaks, siis polnud midagi muud, kui pann kätte ja küpsetama. Tegime siis kapsahautist keedukartuli ja vanaisa poolt kaasa antud konservi kastmega. Lisaks veel korralik must leib. Kõigile meeldis väga meie roog, ka mulle maitses kapsahautis, eriti, kui pole 10 kuud, või rohkemgi, söönud sellist sööki.

Õhtul maakodus oli jama, et kaminasse tuld saad. Kaminaga kogu selle maja kütmine seal käibki. Niisiis leidlike Eestlastena panime ühe ventilaatori ukse ette puhuma, algul nagu puhus küll aga polnud ikka nagu see õige tõmme sees. Seejärel sulgesime ukse ja võtsime alt tuhaluugi ära ja panime sinna väiksesse avasse ventilaatori undama ja kus siis tuli tõmme alles.

Suured jämedad pakud võtsid kiiresti tuld ja ka radikad hakkasid kiiresti kuumenema.


Teisipäeva hommikul startisime Mendoza poole. Plaan oli jõuda õhtuks Mendozasse ja see sai ka täidetud. Vahepeal tegime ka 100 km ringi, et näha üht rahvusparki, kus pidid olema dinosauruse luud ja mingi suur kanjon. Kohale jõudes selgus, et luud on ära viidud kusagile muuseumi ja see kanjon asub ühe tunni pikkuse jalutuskäigu kaugusel, lisaks veel sisspääs kusagil 120 krooni...
Meil kahjuks liiga palju aega ei olnud ja nii tulimegi tulema sealt. Õhtuks olime Mendozas. Kui enne sõitsime kusagil pärapõrgus, kus mõlemal pool teed oli lihtsalt suur lage välja ja viljatu maa millel kasvasid ainult kidurad põõsad, siis enne linna tuli elu päris järsku. Olid viinamarja istandused ja väikesed külakesed. Linna sisse jõudes oli probleemi liiklusega, kõik olid kuidagi väga närvilised ja suht
umbes olid tänavad, õnneks hotelli ees oli veidi ruumi ikka ja saime ilusti kotid maha tõstetud ja auto ära pargitud. Õhtul tegime veel väikese tiiru linna peal ja siis seadsime varakult end voodi.


Reisiga oleme juba peaaegu lõppu jõdnud ja üritan nii pea kui võimalik ülejäänud muljed siia ülesse märkida! :)