Reede õhtupoolikul sai mindud ühe laguuni äärde nimega Mar Chiquita. Viibisime linnas, mille nimi on Miramar.
Põhjus, miks seda kohta külastasime oli selles, et see linn on ema Ana vana kodulinn. Veetis ta seal oma lapsepõlve, ei teagi mis vanuseni täpselt. Hetkel elab seal ta vanaema, kes on tervelt 89 aastane. Oma vanuse kohta oli ta küll väga virk :) Äkki teeb kalevi šhokolaad ta virgemaks veel lisaks..
Aga nüüd linnast. Linnas on kuskil 1000 elanikku praegu. Vanasti elas rohkem inimesi seal. Linna asub kohe laguuni kõrval. Laguun ise on väga väga suur, 2000 kuni 4500 km². Vikipeediast täpselt järgi uuridest sain teada, et 1977 ja 1986 olid suuremad üleujutused seal. Ehk siis mingil ajal, hakkas järves vee tase tõusma, ei oskagi öelda kui palju see vesi tõusis, kuid ikka kõvasti, sest üle poole linna jäi vee alla.
Vee alla jäi ka Ana kodu ja kõik muud majad seal ümbruses. Alguses prooviti muidugi vee tungi takistada, kuid ei suudetud mitte mingit moodi.
Vesi veeks, kuid kuna on suur veekogu, siis olid ka suured lained, mis kohe murdsin igalpoolt tõketest läbi. Isegi teadlased vist täpselt ei tea, miks see vesi tõusma hakkas. Arvatakse, et laguuni keskel on mingi lõhe, kust tuleb vesi maa alt. Suht õnnetu värk tegelt, nii paljud jäid ilma koduta ja sada muud asja.
Vee tase kõigub seal praegugi. Võrreldes eelmise aastaga, kui nad siit käisid jälle seal linnas, siis on vesi langenud 2 meetrit.
Tänu sellele leidsime üles ka Ana vana koduaseme
ja paljud teised maja jäänused. Arvatavasti vesi kunagi jälle tõuseb ja muutub üldine pilt taaskord. Üldine veepiir on teada ja vee piiramiseks on linn üpriski kõrgele ehitatud nüüd.
Seal käimine oli muidu väga lahe. Sain nii palju uut huvitavat infot. Enne ju ei teadnudki sellise koha kohta. Nüüd aga üpriski palju.
Lisaks veel ärkasin laupäeva hommikul ma kell 5 üles, et minna väikesele jooksule
ja päikesetõusu pildistama. Sellises kohas sellist asja ei saa ju maha magada.
Loojangust saaks kindlasti paremaid pilte, sest loojub päike järvele.
Tõuseb kuskilt põllult vms, kuid päikesetõusu korvas üks linnupaar, keda sain usinalt pildistada.
Tagasi hotelli jõudsin kell 7. Käisin pesemas ja viskasin pikalt, uinusin veidike ja oligi üldine äratus ning hommikusöök.
Ägedad linnud! :)
ReplyDeleteKas teil jõulude lähenemine ka juba tunda annab? Ja millal koolivaheaeg algab? On vaheajaks plaane ka juba? Garaazis ka miskit toimub? Ja üleüldse sa võiks rohkem oma igapäevategemistest ka kirjutada! :)
Ma muutusin küll kadedaks praegu:D
ReplyDeleteKui järjest soojenevad ilmad annavad jõuludes tulekust tunda, siis jah, sest ilmad on püsivalt väga soojad. Päike võtab ka väga hästi :)
ReplyDeleteAa, koolivaheaeg algas mul reedel juba. Peaks vist sellest ka kirjutama tõesti. Muidu siin mingeid üritusi ja asju ei toimu. Lõpu kontserti või midagi, nii et ei saagi aru, et kool läbi oleks. Vaheajaks väga plaane ei ole, garaažis saan äkki mingit tegevust, vaatab. Garaažis toimub iga päev midagi. Varsti teen pilte ka sealt äkki. Mitu uut rallikad valmis/valmimas.
Kristjan: Kadestamist väärt tõesti :)
Millega sa oma aega siis sisustad, kui "midagi ei toimu"? oledki garaazis? kaua vaheaeg kestab? ja millega su kasuvennad-õed tegelevad?
ReplyDeleteSee parempoolne lind oskab küll hästi poseerida ! :D Aga ma olen kade .
ReplyDeleteArvo: Vaheaeg on nagu Eestiski, 3 kuud. Ehk siis märtsi alguseni. Garaažis vast palju jah ja muud suvele omaseid tegevusi: rannas ja vees :)
ReplyDeleteMarit: Päris fotogeenilised linnud olid nad jah :)