Õhtul oli täna eriline. Saabus kaua oodatud hetk, ehk Arvi pani põlle ette ja hakkas kokkama. Põlle tegelt ei olnud aga üks korralik söök sai valmis tehtud küll. Igapäevane eestlase toidulauda kattev toit: keedukartulid ja kaste.
Kastmes kalli vanaisa kaasa antud põdra liha. Mmmm, magustoiduks üks Kalevi šhokolaad ka veel peale kauba. Kõigile maitses väga, ainuke asi on see, et liha on otsas nüüd. Enam ei saa... Mainin veel, et kama ka veerand pakist alles ainult.
Ema Ana imestas, et ma oskan kartult koorida. Algul küsis, et kas ma esimest korda teen seda. Ma vastasin, et ta ei usu iialgi, kui palju praktikat ma saanud selles valdkonnas :)
Tõttöelda olen ka mina üsna suures hämmelduses sinu kartuli koorimise oskusest kuuldes! (:
ReplyDeleteKas see oli nüüd tõesti esimene kord kui tunnistad, et kodust on mõni kasulik oskus külge jäänud:)
ReplyDeleteAga see on tore, et peret ikka vahel positiivselt üllatad.
no kartuli koorimisega sa küll hätta ei jää.. mind paneb su kastme tegemise oskus imestama:)
ReplyDeleteArvo: Sa kindlasti näinud, kuidas me Krissuga kodus kartult koorime. Sa lihtsalt ei mäleta neid paari aasta taguseid asju, mis kodus olnud. Vahepeal sul palju reise ja uusi mälestusi tekkind :) Issi: Eks ma ole sellest juba enne aru saanud, et kodust on mitu head asja külge jäänud. Kriss: Kaste tuli hea, midagi rasket ei olnud. teinekordki :D
ReplyDelete