Alguseks võib lugeda vast Tallinna lennujaama. Ainukeseks probleemiks kujunes seal kohvrite kaal. Mul võis neid kaks olla ja mõlemad kuni 23kg aga kui asetasime kaalule siis oli üks 30kg millegagi ja teine 18kg kuskil. Sai neid ümber pakitud, lausa kaks korda ja oligi korras. Pärast selgus, et nad kaalusid kohvrit külili mitte püsti asendis nagu meie tegime, et kaal vähenes veelgi. Tasemel kaalud! Esimene lend suundus Frankfurit. Seal sain ilusti lennukile, siltide järgi pidid kõndima ainult. Päris mitu meetrit pidi kõndima... Sao Paolos ei leidnud ma algul oma väravat üles, ekraanidel oli ka valesti märgitud, või siis ma lugesin valesti seal. Igatahes ülisuurt paanikat ei tekkind ja kõik laabus hästi. Buenos Aireses läks aega passikontrollis, ei meeldind talle vist midagi, käis kellegi käest veel nõu küsimas, lõpuks pani ikka templi ära ja lasi riiki :)
Lennujaamast väljudes, pidi keegi mulle vastu tulema, aga kedagi ma ei näinud. Ootasin seal oma pool tundi, lõpuks tuli üks kohalik vabatahtlik YFU särgiga, küsis nime ja seejärel ütles, et nad ootasid mind teises väravas vms. Kõndisime siis teiste juurde, seal oli kuskil 10-15 teist noort vahetusõpilast. Minibussidega sõitsime kuskile kooli, kus toimus orientatsioon. See oli väga lahe. Lõbusad vabatahtlikud ja vahetusõpilased. Kõike paremini sain läbi vast Soome vahetusõpilastega. Neid oli koguni viis tükki. Me saabusime hommikul suht, vist jah. Sakslased tulid aga kunagi öösel, neid oli 24, kui ma õigesti mäletan. See oli kaks päeva. Viimasel õhtul toimus väike pidu ka, lasti kohalikku muusikat ja õpetati tantsu veits. Oli tore, ühte Soome tüdrukut sai tõstetud ja keerutatud. Ime kerge oli ta.. Viimasel päeval mängisme veel jalkat. Mõnus jahe õhk oli, meenutas kevadisi jalka mänge Holstre-Pollis, just see külm maapind ja õhk vms, mõistate vast.
Osade vabatahtlikutega enne bussijaama sõitu
Siis minibusside peale ja bussijaama. Seal kästi eriti hoolikas olla meie kohvritega. Seal olime kümnekesi. 5 tükki sai bussi peale ja 5 tükki jäid maha. Ma olin viimase viie seas. Kõik läksid erinevate busside peale ka muideks. Minul läks aga hästi, sest tehti paar kõnet ja taksoga viidi mind järgmisesse bussijaama, kus buss ootas mind. Pagas panid alla ja anti isegi mingi lipik, et maha minnes saad selle alusel kotid kätte.
Vot need on bussid. Kolm istet rivis. Iste ikka korralikult suur ja mugav, magada väga super seal. Maha istudes anti kohe söök kätte ja 12h sõit võis alata. Probleemiks kujunes see, et ma ei teadnud millal maha minna. Keegi inglise keelt ka ei räägi ju. Üks peatus siis, ma kella järgi vaatasin, et võiks juba olla, läksin küsisin, vastas, et cinco minuto. Istusin tagasi oma kohale, sõitsime kuskil pool tundi ja olingi kohala. Host ema, vanem vend ja vanaisa (ema poolne) olid sõbralikul vastas mul. Esimene päev perega võis alata! :)
No comments:
Post a Comment